Gamma-kiirguse sähvatuste saladus lahenemas. 3.
Käesoleva aasta 13. aprillil ja 6. juunil oli meie uudisgrupis juttu
gamma-kiirguse sähvatustest, mida on üle paari aastakümne
taevas jälgitud. Nende seni tundmatute sähvatuste uurimine on
läinud veelgi põnevamaks. Nüüd on vaadeldud
vähemalt kolme sähvatuse (mis toimusid 28.02.1997, 08.05.1997 ja
28.08.1997) kohas objekte ka optilises, röntgen- või
raadiopiirkonnas ning leitud nende aeglaselt kahanev järelhelendus.
Läbimurre nende objektide saladuse lahendamisel toimus aga siis, kui
õnnestus mõõta neist ühe kaugus. 8. mai
sähvatuse optilise paarilise punanihkeks mõõdeti
z=0.835, see tähendab ta asub kosmoloogilisel kaugusel! Kui see on
õige, siis on need sähvatused kindlasti kõige
energiarikkamad protsessid Universumis. Nendes eraldub mõne sekundi
jooksul energia, mida Päike kiirgaks kogu Universumi eluea jooksul.
Supernoova plahvatused jäävad neile veel sada kuni tuhat korda
võimsuselt alla. Sellisele plahvatusele on pakutud nimeks
"hüpernoova".
Mis nähtused need võiksid siis võimsad olla? Selgub, et
nii võimsad protsessid saavad toimuda ka tähtedega! Varem on
välja pakutud kahe neutrontähe kokkupõrge. Nüüd
on uute vaatluste valgusel tekkinud sellele ka konkureeriv teooria:
väga suure massiga - 10 Päikese massiga või enamgi -
tähe plahvatus tema evolutsiooni lõppfaasis, mille tulemusena
täht puruneb täielikult ning tema tuumaosa kukub gravitatsiooni
toimel mustaks auguks. Selliseid plahvatusi peaks toimuma ligi 10 tuhat
korda vähem kui supernoovasid, kuid me näeme neid tihedamini
(gamma-kiirguses) seetõttu, et nad on võimsamad ja seega
näha ka kaugematest galaktikatest. Aeg näitab, kas nimi
"hüpernoova" on õigustatud ja kas ta jääb
püsima...
Erik Tago
31. oktoober 1997
[ Eelmine | Järgmine | 1997. aasta
uudised | Uudiseid astronoomiast | Tartu
Tähetorn ]