Astronoomia 1997
Aasta 1997 oli täheteadusele igati soodne. Laiale avalikkusele
jäi see meelde kui
komeediaasta.
Aasta alguses taevasse ilmunud hele Hale-Bopp'i komeet - üle paari
aastakümne oli jälle võimalus näha nii heledat
sabatähte - jäi meile paistma ligi neljaks kuuks jaanuarist
aprillini. Mitmeti väljapaistev komeet purustas arvatavasti ka
ühe rekordi olles kõige enam vaadeldud sabatäht ajaloos.
Päikesesüsteemi uudistest pakkus huvi Uraani kahe uue kaaslase avastamine. Need
Palomari 5-meetrise teleskoobiga jälgitud kaaslased on küll
üsna väikesed - läbimõõduga ligi 80 ja 160 km
- ning nõrgad - 20 kuni 22 tähesuurust.
Astronoomia-avalikkusele olid möödunud aastal huvipakkuvaimad
paari aastakümne jooksul salapärasteks jäänud
gamma-kiirguse sähvatused.
Need sähvatused, mida on registreeritud praeguseks juba tuhandeid
sagedusega umbes üks sähvatus ööpäevas, on
jaotunud taevasfääril ühtlaselt. Nende kestus on tavaliselt
mõni sekund. Mõistatuslikud kiirgusallikad olid seni
avastamata ka silmaga nähtavas valguses. Nüüd on
vähemalt nelja sähvatuse kohas vaadeldud objekte ka optilises,
röntgen- või raadiopiirkonnas ning leitud nende aeglaselt
kahanev järelhelendus. Läbimurre nende objektide saladuse
lahendamisel toimus aga siis, kui õnnestus mõõta
neist ühe kaugus. 8. mai sähvatuse optilise paarilise
punanihkeks mõõdeti z=0.835. See tähendab, ta asub
kosmoloogilisel kaugusel. Osutub, et gamma-kiirguse sähvatused on
kõige energiarikkamad nähtused Universumis. Mõne
sekunduga eraldub nendes energia, mida Päike kiirgab ligi 10 miljardi
aasta jooksul. Supernoova plahvatused jäävad neile veel sada
kuni tuhat korda võimsuselt alla.
Varem on nende sähvatuste seletuseks välja pakutud kahe
neutrontähe kokkupõrget. Nüüd on uute vaatluste
valgusel tekkinud ka konkureeriv teooria: väga suure massiga - 10
Päikese massi või enamgi - tähe plahvatus tema
evolutsiooni lõppfaasis, mille tulemusena täht puruneb
täielikult ning tema tuumaosa kukub gravitatsiooni toimel mustaks
auguks. Sellisele plahvatusele on pakutud nimeks
"hüpernoova". Aeg näitab, kas see nimi on
õigustatud...
Jätkuvat huvi tekitasid ka galaktikate keskel asuvad
ülimassiivsed mustad augud
massiga kuni mitusada miljonit Päikese massi. Mitmete galaktikate,
sealhulgas ka meie lähima naabri - Andromeeda galaktika ning ka
Neitsi galaktikaparve ühe heledama galaktika M84 keskel on leitud
tsentrisse langeva aine suur pöörlemiskiirus. See annab
tunnistust, et galaktikate keskel asub väga tõenäoliselt
tohutu massiga must auk. Nii tähe massiga kui ka ülimassiivsed
mustad augud on teoreetilistest ennustustest muutunud vaatlusfaktiks.
Aasta lõpupoole oktoobris tekitas uudispommi Hubble'i
kosmoseteleskoobiga vaadeldud
ülimassiivne täht
Püstoli udukogus. Kuigi ka varasematel aegadel on teatatud väga
suure massiga tähtedest, on need hilisemal, suurema lahutusega
vaatlusel osutunud kompaktseteks, paljudest tavalisematest tähtedest
koosnevateks täheparvedeks.
Seekordne täht võib olla üle saja korra Päikesest
massiivsem ja ligi 10 miljonit korda heledam.
astronoomia-aasta Eestis
Eesti astronoomide tegemistest pälvis kõige enam
tähelepanu akadeemik Jaan Einasto juhitud töögrupi artikkel
Universumi ehituse kohta maailma juhtivas loodusteadusi tutvustavas
ajakirjas "Nature". See leidis kajastamist ka maailma ja Eesti
massiteabes. Eesti astronoomide uurimused galaktikaparvede ruumjaotuse
kohta on näidanud, et Universumi ehitus võib suures
mastaabis olla korrapärasem, kui arvati seni. Vaadeldud
korrapära on mõõtmetega ligi 120 megaparsekit (umbes
400 miljonit valgusaastat). Kui see tulemus leiab edaspidi kinnitust, siis
peab ümber vaatama praegu valitseva teooria Universumi struktuuri
tekke ja arengu kohta.
Tähelepanu köitis ka professor Ene Ergma poolt esitatud uudne
teooria neutrontähtede ja mustade aukude tekkimise kohta. Seni
on arvatud, et nende kahte tüüpi eksootiliste objektide tekkel
on tähtis tähe mass: massiivsed tähed kollapseeruvad
mustadeks aukudeks, vähemmassiivsed (alla 3 Päikese massi)
kõduvad vaid neutrontäheks. Prof. Ergma on pakkunud välja
aga uudse seletuse, mis ületab ka mitmed vastuolud vaatlustega
senises teoorias. Selle kohaselt mängib mustade aukude ja
netrontähtede tekkel tähtsat rolli tähe magnetväli.
Kui tähel on tugev magnetväli takistab see tähe varisemist
mustaks auguks ja tekib neutrontäht.
Eesti astronoomiahuvilistele pakkus elamusi nende kokkutulek -
juba teine järjekorras - augustikuul Jänedal Järvamaal.
Erik Tago
22. jaanuar 1998
[ Eelmine | Järgmine | 1998. aasta
uudised | Uudiseid astronoomiast | Tartu Tähetorn ]