Tõesti palju küsimusi. Küsimustel ei ole seejuures häda midagi.
Tähed tekivad suurtest (nii massi kui mõõtmete poolest!) külmadest molekulaarse gaasi pilvedest. Sellistes pilvedes leiduv tolm jahutab efektiivselt keskkonda ning viib temperatuuri (e. gaasi molekulide ja aatomite liikumise kiiruse) väga madalaks. Sellises pilves tekivad juhuslikult tihedamad kohad, mis hakkavad gravitatsiooniliselt üha rohkem ümbritsevat ainet endasse tõmbama. Mida rohkem ainet koguneb "kondensatsioonitsentrisse", seda agaramalt sinna uut ainet kogutakse. Aine kokku kogunedes hakkab gravitatsioonijõud gaasikogumit järjest tugevamalt kokku suruma, selle tagajärjel hakkab päris prototähe tsentris temperatuur kasvama. Ühel hetkel saavad tihedus ja temperatuur nii kõrgeteks, et süttivad termotuumareaktsioonid. Tekkinud noore tähe elu alguses on veel mitmed etapid (millest kõik ei ole päris selgedki), näiteks ümbritseva gaasipilve laiali puhumine jne. Lõpuks jõuab täht stabiilsesse elujärku, astronoomid ütlevad, et täht asub peajadal.
Tavaliselt tekib ühest gaasipilvest palju tähti, arvatavasti panevad tähtede tekkeprotsessile värskes täheparves või -assotsiatsioonis piiri kõige esimesena süttivad, väga massiivsed O ja B spektriklassi tähed. Nende intensiivne tähetuul pühib tekkivast täheparvest vaba gaasi välja ning tõmmates sellega veel süttimata tähtede massi edasisele kasvule piduri peale. Muide, tundub ka, et suur osa elliptilisi galaktikaid on sellised, kus on lühikese ajaga tekkinud väga palju tähti korraga ning need on galaktikast kogu gaasi välja puhunud.
Mis puutub tähtede juurdetekkimise kiirusesse, siis meie Galaktikas arvatakse tähetekke kiirus olema umbes 4 päikese massi jagu tähti aastas (tähtedeks arvestatuna keskmiselt 7 tähte aastas). Seejuures ei ole meie Galaktika mingi eriti suure ega ka eriti aeglase tähetekkega galaktika. Üliväga jämedalt võib väita, et 10 miljardit aastat x 7 tähte annab juba päris palju tähti
Samas on selge, et minevikus on tähtede tekkimise kiirus olnud tunduvalt kõrgem. Tekkinud väikese massiga tähed aga elavad peajadal väga kaua (ja valdav osa tähtedest on Päikesest väiksema massiga!) ja seega on universumis galaktikatena ka väga pikalt nähtavad. Põhjalikumalt võib tähetekke kohta lugeda inglisekeelsest Wikipediast:
http://en.wikipedia.org/wiki/Star_formationKas tähtede tekkimiseks vajalik aine on otsas? Ei ole, ka meie Galaktikas on ülimassiivseid (10000 Päikese massi ja enam) molekulaarpilvi väga palju. Seejuures on aine tihedus neis pilvedes päris pisikene - sadakond aatomit/molekuli kuupsentimeetris. Kosmilises "tühjas" tähtedevahelises ruumis aga veel mõned korrad väiksem.
Miks Universum nii hästi läbi paistab? Eks see sõltub tugevalt sellest, millises suunas vaadata. Kui vaatad Linnutee tasandis, siis võib mõnes suunas olla neeldumine tolmus ja ka gaasis paar-kolmkümmend tähesuurust ja võibolla enamgi. Linnuteest eemale vaadates näeme kosmilist ruumi, asudes ise suhteliselt õhukeses Galaktika kettas - see tähendab, et meie vaatesuunale ei jää eriti palju meie Galaktika tolmu ja gaasi. Sarnased gaasi ja tolmu pilved on aga hästi jälgitavad enamikes sobivalt orienteeritud galaktikates. Seega - mõnes suunas on taevas ikka võrdlemisi must, näiteks Luige tähtkujust Amburi suunas on meie Linnutees võrdlemisi tume riba, mis on tume just tolmu valgust neelava toime tõttu. Seejuures näeme me ainult neid udusid, mis neelavad valgust ja me saame neid võrrelda kõrvalolevate ilma tolmuta aladega või siis udusid, mida valgustab või ergastab tähtede valgus.
Supernoovaplahvatuse (mitte noova!!) käigus visatakse ruumi raskete elementidega rikastatud ainet, meie Päike on juba kolmandast tähtede põlvkonnast. Kõige esimesed tähed koosnesid vaid vesinikust, heeliumist ja tühisest hulgast liitiumist. Päikeses aga on raskemaid elemente juba ca 4%. On olemas ka Päikesest arvestatavalt suurema metallide/raskemate elementide sisaldusega tähti.
Sinu teooria see osa, et ruumi paisumine tekitab ruumi järjest suuremaks ning seetõttu aine järjest hõreneb, ei ole seetõttu korrektne, et _praegu_ paisub ruum vaid suures mastaabis, galaktikate mastaapides aga mitte. Galaktikate gravitatsiooniline energia on ruumi paisumist põhjustavast energiast lokaalselt (palju) suurem.
Kokkuvõtteks: tähti sünnib pidevalt ja ka sureb pidevalt ja nii veel päris tükk aega. Tähe elu määrab üheselt ära tema mass, aga ka see, kas täht on üksinda või kahekesi või suisa mitmekesi. Natukene mõjutab elu ka keemiline koostis.