Eile õhtul (02.10) oli taevas erakordselt ilus ja nii unustasin end mitmeks tunniks Galileoskoobiga vaatlema. Pean kohe ära ütlema, et lisaks Galileoskoobi okulaarile, mis annab 25-kordse suurenduse, on mul Meade 6.4 mm okulaar, mis annab umbes 80-kordse suurenduse.
Esimesena sihtisin Jupiteri ja kohe oli tunda, et atmosfäär on erakordselt rahulik: 80x suurendusega oli lisaks kolmele kaaslasele ja ühele pilvevöödile näha veel midagi. Poleks uskunud, et see Galileoskoobiga nähtav on, aga seal ta oli - Suur Punane Laik. Käisin veel arvutist kontrollimas ja veendusin, et Punane Laik on ikka tõesti parasjagu nähtav.
Edasi proovisin leida Hartley 2 komeeti, kuid tulutult. Olin komeedi asukoha Sky & Telescope otsimiskaardilt meelde jätnud, kuid sellest ei piisanud. Kohati tundus, et vaateväljas on udune laiguke, aga komeedi nägemises ma siiski kindel ei olnud. Ehk läheb komeet lähema nädala-paariga nii palju heledamaks, et ta ka Galileoskoobis kena paistab.
Seejärel nautisin Plejaade ja Kaksikparve, 25-kordne suurendus ja umbes kraadine vaateväli annavad ilusa vaatepildi. Tõsi, Plejaadide jaoks võiks vaateväli veidi suurem olla.
Järgmisena sihtisin kaksiktähti. Albireo oli ilus nii väiksema kui suurema suurendusega. Mizarit Suure Vankri aisal oli mõnus vaadata 80x suurendusega: Mizar ja Alkor kenasti ühes vaateväljas, lisaks lahutusid Mizari kaks komponenti. Märkasin, et tähed ei paistnud mitte punktide, vaid Airy ketastena, mis tähendab, et atmosfäär pidi olema tõesti väga stabiilne ja et 80x on Galileoskoobi maksimaalne mõttekas suurendus.
Edasi pöörasin Galileoskoobi Herkulese tähtkujule ja otsisin üles kerasparve M 13. Selle puhul veendusin, et ilusam on ta 25-kordse suurendusega. 80x annab küll suurema kujutise, kuid kuna ühtegi tähte seal parves eristada ei õnnestu, ei anna suurem suurendus midagi juurde, pigem põhjustab pettumuse.
Esimest korda püüdsin Galileoskoobiga Lüüra udu. Sain ta väikese suurendusega kätte, seejärel vahetasin okulaari ja vaatasin 80-kordsega. Olin tõsiselt üllatunud, kui külgnägemisega oli rõnga kuju nähtav.
Lõpetuseks (aga ka teiste objektide vahepeal) sihtisin taas Jupiteri. Suur Punane Laik kadus nende tundide jooksul, mis ma vaatlesin, Jupiteri serva taha. See-eest pakkusid vaatemängu Io ja Europa. Kui tükk aega oli näha kolm kaaslast ühel pool Jupiteri, siis veidi enne, kui Io Jupiteri taha kadus, tuli Jupiteri eest nähtavale Europa. Veidi vähem kui pool tundi oli näha neli kaaslast, kõik ühel pool. Ühel hetkel olid Io ja Europa Jupiteri kettast võrdsel kaugusel, justkui täpid Ö-tähel. Siis kadus Io Jupiteri ketta taha.
Jupiteri kõrval vaatlesin ka Uraani ära, mis oli selleks korraks jõudnud Jupiterist pooleteise kraadi kaugusele ehk ühte vaatevälja enam ei mahtunud.
Kokkuvõttes: ilus taevas koos Galileoskoobiga pakkusid väärt elamuse. Kõigil, kel on olemas Galileoskoop, soovitan osta Meade 6.4 mm (või analoogse) okulaari, mis annab 80-kordse suurenduse. See on just parasjagu, et nautida Jupiteri ja teisi planeete ja Kuud, ehkki mitte täiskuud. Täiskuu jaoks sobib jällegi väiksem suurendus. Lisaks teisele okulaarile on taeva nautimiseks vaja stabiilset statiivi, millele Galileoskoop kinnitada, ja kõrgel asuvate objektide vaatamiseks on abiks madal pink, millel istuda, sest okulaar jääb siis väga madalale.
Edaspidi on plaanis veel huvitavaid kaksiktähti vaadelda, need tunduvad olevat head sihtmärgid Galileoskoobi jaoks.