Muljeid Galileoskoobiga vaatlemisest

[Taavi]

Eile õhtul (02.10) oli taevas erakordselt ilus ja nii unustasin end mitmeks tunniks Galileoskoobiga vaatlema. Pean kohe ära ütlema, et lisaks Galileoskoobi okulaarile, mis annab 25-kordse suurenduse, on mul Meade 6.4 mm okulaar, mis annab umbes 80-kordse suurenduse.

Esimesena sihtisin Jupiteri ja kohe oli tunda, et atmosfäär on erakordselt rahulik: 80x suurendusega oli lisaks kolmele kaaslasele ja ühele pilvevöödile näha veel midagi. Poleks uskunud, et see Galileoskoobiga nähtav on, aga seal ta oli - Suur Punane Laik. Käisin veel arvutist kontrollimas ja veendusin, et Punane Laik on ikka tõesti parasjagu nähtav.

Edasi proovisin leida Hartley 2 komeeti, kuid tulutult. Olin komeedi asukoha Sky & Telescope otsimiskaardilt meelde jätnud, kuid sellest ei piisanud. Kohati tundus, et vaateväljas on udune laiguke, aga komeedi nägemises ma siiski kindel ei olnud. Ehk läheb komeet lähema nädala-paariga nii palju heledamaks, et ta ka Galileoskoobis kena paistab.

Seejärel nautisin Plejaade ja Kaksikparve, 25-kordne suurendus ja umbes kraadine vaateväli annavad ilusa vaatepildi. Tõsi, Plejaadide jaoks võiks vaateväli veidi suurem olla.

Järgmisena sihtisin kaksiktähti. Albireo oli ilus nii väiksema kui suurema suurendusega. Mizarit Suure Vankri aisal oli mõnus vaadata 80x suurendusega: Mizar ja Alkor kenasti ühes vaateväljas, lisaks lahutusid Mizari kaks komponenti. Märkasin, et tähed ei paistnud mitte punktide, vaid Airy ketastena, mis tähendab, et atmosfäär pidi olema tõesti väga stabiilne ja et 80x on Galileoskoobi maksimaalne mõttekas suurendus.

Edasi pöörasin Galileoskoobi Herkulese tähtkujule ja otsisin üles kerasparve M 13. Selle puhul veendusin, et ilusam on ta 25-kordse suurendusega. 80x annab küll suurema kujutise, kuid kuna ühtegi tähte seal parves eristada ei õnnestu, ei anna suurem suurendus midagi juurde, pigem põhjustab pettumuse.

Esimest korda püüdsin Galileoskoobiga Lüüra udu. Sain ta väikese suurendusega kätte, seejärel vahetasin okulaari ja vaatasin 80-kordsega. Olin tõsiselt üllatunud, kui külgnägemisega oli rõnga kuju nähtav.

Lõpetuseks (aga ka teiste objektide vahepeal) sihtisin taas Jupiteri. Suur Punane Laik kadus nende tundide jooksul, mis ma vaatlesin, Jupiteri serva taha. See-eest pakkusid vaatemängu Io ja Europa. Kui tükk aega oli näha kolm kaaslast ühel pool Jupiteri, siis veidi enne, kui Io Jupiteri taha kadus, tuli Jupiteri eest nähtavale Europa. Veidi vähem kui pool tundi oli näha neli kaaslast, kõik ühel pool. Ühel hetkel olid Io ja Europa Jupiteri kettast võrdsel kaugusel, justkui täpid Ö-tähel. Siis kadus Io Jupiteri ketta taha.

Jupiteri kõrval vaatlesin ka Uraani ära, mis oli selleks korraks jõudnud Jupiterist pooleteise kraadi kaugusele ehk ühte vaatevälja enam ei mahtunud.

Kokkuvõttes: ilus taevas koos Galileoskoobiga pakkusid väärt elamuse. Kõigil, kel on olemas Galileoskoop, soovitan osta Meade 6.4 mm (või analoogse) okulaari, mis annab 80-kordse suurenduse. See on just parasjagu, et nautida Jupiteri ja teisi planeete ja Kuud, ehkki mitte täiskuud. Täiskuu jaoks sobib jällegi väiksem suurendus. Lisaks teisele okulaarile on taeva nautimiseks vaja stabiilset statiivi, millele Galileoskoop kinnitada, ja kõrgel asuvate objektide vaatamiseks on abiks madal pink, millel istuda, sest okulaar jääb siis väga madalale.

Edaspidi on plaanis veel huvitavaid kaksiktähti vaadelda, need tunduvad olevat head sihtmärgid Galileoskoobi jaoks.

[priit]

Aitäh, Taavi, põhjaliku ülevaate eest! Katsun ise ka täna Galileoskoobiga mõnda Sinu mainitud objekti piiluda. Paistab hetkel vägagi selge taevas olevat!

[Taavi]

Täna õhtul (05.10) vaatlesin taas Galileoskoobiga ja püüdsin kinni kaks uut objekti: komeedi Hartley 2 ja kaksiktähe 61 Cygni.

Komeedi jahtimisel olin seekord targem ja valmistasin ette otsimiskaardi, et Kassiopeia heledalt tähelt (Delta) liikuda viie hüppega komeedini. Ja nii ma ta ära nägin. On teine siiski küllalt niru, paistab eeskätt siis ära, kui teleskoobitoru veidi liigutada või kui kasutada külgnägemist. Prognoosid siiski lubavad, et komeet muutub lähema paari nädala jooksul heledamaks.

Teine objekt, mille leidmiseks olin välja trükkinud otsimiskaardi, oli 61 Cygni - kaksiktäht Luige tähtkujus, heledus 5-6 tähesuurust. 61 Cygni näol on tegemist astronoomia ajaloos olulise tähega: Friedrich Wilhelm Bessel mõõtis 1838. aastal selle tähe parallaksi, olles üks esimestest, kes tähe kauguse parallaksi abil määrasid. Samal ajal mõõtis Struve Tartus Veega kauguse.

Peab ütlema, et 61 Cygni on Galileoskoobi 25-kordse suurendusega vaateväljas väga kena ja väärib kindlasti seda, et oma silmaga ära näha. Ehkki kaksiktähe mõlemad komponendid on sarnase punaka värvusega ja tegemist on tavapäraste punaste kääbustähtedega, tuleb kaksiktäht teleskoobi vaateväljas hästi esile. Albireo vastu ehk ei saa, aga 61 Cygnil on kindlasti oma võlu.

[Taavi]

Reedel, 8. oktoobril sai veel üksjagu Galileoskoobiga vaadeldud. Komeet Hartley 2 oli tol õhtul parajasti Kaksikparve lähedal, vähem kui kraadi kaugusel, ja nii oli komeeti kerge leida. Galileoskoobi vaatevälja mahtusid korraga siiski vaid üks täheparvedest ja komeet või ainult Kaksikparv.

Jätkasin kaksiktähtede vaatlemist. Gamma Andromedae on kergesti leitav: vaja ainult Galileoskoop Andromeeda reas kõige viimasele heledale tähele suunata ja vaatevälja ilmub värviline tähepaar. Heledam komponent on kollane, 2.3 tähesuurust ja nõrgem sinine, 5.5 tähesuurust.

Omicron-1 Cygni ehk 31 Cygni on suisa kolmiktäht. Komponendid on heledustega 3.8, 7.7 ja 4.8 tähesuurust, seega ka palja silmaga leitav. Põnevaks ja ilusaks teeb selle kolmiku asjaolu, et kõik komponendid on ise värvi: üks on kollane, teine valge ja kolmas sinine. Soovitan vaadelda!

Delta Cephei jättis mittemidagiütleva mulje, aga võib-olla oli asi selles, et ta oli parasjagu seniidis ja seetõttu Galileoskoobiga väga tülikas vaadelda - kaua sa ikka kaela kõverdad.

Hajusparvedest otsisin üles M39 Luige tähtkujus. On teine päris kena 25-kordse suurendusega.

Põnevam oli otsida hajusparve NGC 1502 Kaelkirjaku tähtkujus, aga väljatrükitud otsimiskaardid aitasid selle üles leida. Hajusparve keskel on kaksiktäht Struve 485, mis on teistest parve tähtedest heledam. Et aimu saada, mis seal näha on, soovitan vaadata Jeremy Perezi joonistust sellest parvest. Galileoskoobil kasutasin 80-kordset suurendust ja oli päris vinge vaatepilt.

[Taavi]

Laupäeval, 9. oktoobril sai Galileoskoop püsti pandud kõrvuti 8-tollise Meade LX200-ga. Sai proovitud mõningaid objekte paralleelselt kummastki torust vaadelda.

Galileoskoop näitas 80-kordse suurendusega kenasti ära Ganymedese varju Jupiteril. Hiljem, südaöö paiku moodustasid Io, Ganymedes ja Callisto Jupiteri külje all omapärase kolmnurga.

Selgus, et Meadega ei olegi nii lihtne eelmistes postitustes mainitud kaksiktähti üles leida - pead teadma tähtede katalooginumbreid! Tähelt tähele hüppamine on ka raske, sest vaateväli on tunduvalt väiksem võrreldes Galileoskoobiga. See-eest on nõrgad pindobjektid suurema toruga palju paremini nähtavad, nii nagu peabki olema. Huvi pärast otsisin XEphemi väljatrüki abil Galileoskoobiga üles galaktikad M81 ja M82 Suures Vankris. Alates Suure Vankri Alfast (Dubhest) tuli teha vähemalt 7 hüpet, et galaktikateni jõuda, aga tasus vaeva, sest M81 ja M82 olid ühes vaateväljas täiesti vaadeldavad.

[Taavi]

Eile õhtul lisasin äranähtud kaksiktähtede nimistusse Zeta Lyrae - neljanda tähesuuruse tähe Veega kõrvalt. Komponentide vahekaugus on 44 kaaresekundit, nii et on kena vaadata juba 25-kordse suurendusega.

Mulle hakkabki tunduma, et kõige lahedamad on need kaksiktähed, mis okulaaris üksteisele lähedal paistavad. Ehk et ei tasu suurendusega üle pingutada - lähestikku paiknevaid komponente on parem võrrelda.