LX teleskoobi kalibreerimine ja treenimine

[KuuKulgur]

Eestis on kasutusel mõned Meade LX90 ja LX200 teleskoobid. Kuivõrd on tegu keskmisest keerukamate opto-elektro-mehaaniliste aparaatidega, mida lisaks juhitakse elektrooniliselt, siis sisaldavad menüüd hulga punkte, mida esialgu ei oska miskiks pidada, aga mis tegelikult peent aparaati täpsemaks aitavad õpetada.

Mõnel juhul võib kohe alguses ilmneda, et tehes tähtede järgi algjoondamist, põrutab teleskoop nt Veegast ikka üsna mööda. Käsitsi saab selle küll keskele ajada, aga kui teiseks täheks on tuhmim täht ja suuna suhtes ei saa kindel olla, siis ongi probleem käes ja automaatsuunamisest ei saa head nahka. Kuu ja planeedid leiab küll üles, aga kui soovid mõnd kahvatumat udu vaadata, mis alles pikema silmitsemisega end ilmutab, siis on täpsest joondamisest palju abi.

Menüüd ja manuaalid viitavad kahele-kolmele protseduurile - sensorite kalibreerimine, PEC treening tähe peal ja mootorite treening maapealse liikumatu objekti peal.

Nüüd aga palun, et kel nende protseduuridega kogemust, neid asju eesti keeles veidike seletaksid. Kas sai joondamise ja jälgimise nende abil täpsemaks või peab veel millelegi tähelepanu pöörama?

Vastavad manuaalid on leitavad siit: http://www.meade.com/software-manuals/t ... /lx-series

Suur tänu juba ette asjalike vastuste ja täpsustavate lisaküsimuste eest!

[Tõnis]

Äärmiselt mõistlik on teha sensorite kalibreerimine. Panna teleskoop püsti, proovida maksimaalselt täpselt ajada alus loodi ning suunata kogu teleskoop alusel pöörates võimalikult täpselt põhjasuunda. Seejärel käivitada sensorite kalibreerimine.

Mootorite kalibreerimine on kah kasulik, see võimaldab iseloomustada ülekannete lõtkusid. Protseduur on hästi lihtne ning tehtav päevasel ajal. Küll on oluline see, et protseduuri käigus valitud objektile tagasi sõitmine PEAB KINDLASTI olema tehtud ainult ühes suunas.

PEC on vajalik eeskätt pildistamisel, seal on ta aga tõesti vajalik, võimaldades LX-seeria teleskoopide puhul peaaegu kohustusliku gideerimist mõistlikumalt läbi viia.

Kõigi nende sammude juures (ja ka teleskoobi rutiinsel joondamisel) annab niitristiga okulaar silmaga vaatevälja keskpunkti hindamisest märksa suurema täpsuse.

Suunamise täpsuse tõstmiseks võib kasutada ka High Precision Pointing - funktsiooni. See täitsa töötab. Planeetide jms puhul on küll tüütu, kuid süvataeva objektide puhul selgelt kasulik. Jällegi - selle protsessi käigus niitristiga okulaari abi kasutades saab lõpuks otsitava objekti täiesti vaatevälja keskele.