Teema jätkuks - esiteks enne jäi kirjutamata, et juba vanast ajast sai tollel peegeltelel fookuse piirajat kaugemale nihutatud, et M42->EOS adapteri ja pisikese vahetõngaga (et kaamera välgunokk ette ei jääks) lõpmatusse fokusseerida kannataks. Kuna peegli ja/või prisma valgusteekond toru taga on veelgi pikem, oleks pidanud taevapildistamisel fookusepiirajat veelgi kaugemale nihutama, aga see oleks juba lähedale fokusseerimist piirama hakanud. Seega sai toru veelkord lahti kruvitud ning piiraja hoopiski maha võetud. (Kui kedagi huvitab selle toru lahtivõtmine, siis seletan lähemalt privas.) Suurt ohtu ilma piirajata midagi ära rikkuda ei ole, sest lõpmatuse suunas annab toru veel umbes pool tiiru "kinni" keerata, siis tuleb juba fookusekeerme lõppemisest tingitud piir ette (rohkem teineteisele lähemale ei anna toru pooli lihtsalt keerata). Pooleks keeramise ohtu samuti ei ole sest selleks tuleb toru rohkem kui kümmekond tiiru lahti keerata ja enne paljastub ohumärgina juba toru esi- ja tagaosa ühendav keere.
Teine mure oli seotud statiivi valikuga. Alguses sai toru keeratud kiirkinnitusklambri abil lihtsalt kipaka videostatiivi külge, aga sellega on täppishäälestus paras piin ja seega sai otsitud alternatiivseid lahendusi, kuhu ja kuidas seda toru kasutada.
Vahepeal peaks ära rääkima, et see algselt naljaviluks kokku keeratud kerge projekt on hakanud mulle järjest tõsisemalt huvi pakkuma. Põhjus on selles, et minu "põhiteleskoop" on järjest kasvanud, komplekt kaalub juba kurat-seda-teab-kui-mitukümmend kilo ning paikneb seitsmes kohvris. Ülesseadmine nõuab tänu GoTo-le korrektset joondamist ning seda paari minutiga maja ees või parkimisplatsil ei tee. Eriti praeguste pikkade valgete õhtutega, kus kuu ja huvitavad planeedid säravad eredalt sinises taevas, aga ühtegi tähte veel näha pole. Seega ma tahtsin kerget komplekti, mida ei peaks põhjanaela järgi joondama, soovitatavalt Alt-Az monteeringul n-ö.
point-and-shoot ehk sihi ja tulista.
- TRAZ-Kopf.jpg (12.03 KB) Vaadatud 21753 korda
Seega sai Martini käest võetud üks 3D täppiskruvidega seatav Alt-Az monteering, mis kinnitub 3/8 tolli keermega profiklassi fotostatiivi pea asemele ning toru läheb sinna peale tavalise
Vixen-style tuvisaba-latiga. Sellega tekkis aga koheselt vajadus sellise statiivi järgi, millel pea ja jalad üksteisest eraldi. Minu senine 8a vanune Vanguard statiiv oli paraku "kõik ühes" ja antud monteeringut kandma ei sobi juba sobiva kinnituse puudumise tõttu, kaalust ja stabiilsusest rääkimata.
No ja kui uuele statiivile juurde osta ka fotopea, siis saaks hoobilt ka väga korraliku fotostatiivi, mis loodetavasti teenib kaua.
Vaatasin poes ja maaletoojate juures erinevaid alumiiniumstatiive, mille jämedama toru mõõt seal 28...29mm kandis ning selgus, et nad kõik "helisevad" ehk vibreerivad väiksemagi puudutuse peale. Värin on vähegi kaugemate objektide korral häirivalt nähtav juba 40x suurenduse korral ehk 25mm okulaariga minu 1000mm toru korral ning sumbub ise alles kusagil 5...7 sekundi pärast. Mida raskem statiiv ja vähem väljatõmmatud jalad, seda stabiilsem. Näiteks 2.4kg kaaluv Manfrotto 055 seeria väriseb vähem, kui 1.6kg kaaluv sama jämedate torudega Shirui.
Ootamatult stabiilseks osutusid aga süsinikkiust ehk karbonstatiivid. Feisoli 36mm läbimõõduga karbontorudest statiivi korral sumbusid võnked juba paari sekundiga. Suurem keskplaat ning kesksamba puudumine andsid veel omakorda lisastabiilsust. Puutuseks on siinkohal hind... mis on kaks-kolm korda korralikust alumiiniumstatiivist kallim.
