Tere Tanel!
Neist ainus süvataeva pildistamiseks veidikenegi sobiv on 150mm F5 Skywatcheri teleskoop. Kaasas olev HEQ3 Pro monteering võib küll OK olla, kuid väga suure tõenäosusega on HEQ5 Pro märksa parem (mõnevõrra kallim ka), seda isegi pakutakse teleskoobi juures. Ka on HEQ5 teada selle poolest, et seda tõesti saab pika säriajaga astrofotograafias kasutada. Miinuse poole pealt (lisaks kõrgemale hinnale) on selle monteeringu raskus - aga samas plussi poolelt ka suurem stabiilsus ning enama varustuse kandmise võimekus.
Torust endast - 150mm F/5 võiks olla harjutamiseks täitsa OK, kuid Newtoni teleskoobi puhul on kaks olulist märkust:
* Peapeegel on paraboolne (mis on iseenesest hea) ning seetõttu on kujutis vaatevälja keskselt serva poole minnes moonutatud koomast. Keskosas on kujutis hea, kuid servades on tähed välja veninud. Selle vastu aitab näiteks sellist tüüpi riistapuu:
http://www.teleskop-express.de/shop/product_info.php/language/en/info/p3822_TS-Optics-2--Newtonian-Telescope-Coma-Corrector-from-f-4.html* Peafookus ei pruugi vajalikul määral (tihti on vaja 4-5 cm) fokuseerijast välja ulatuda, see tähendab siis seda, et sa ei saa digifotokat või CCD-kaamerat otse teleskoobi külge ühendada. Lahenduseks võib olla nn. madala profiiliga fokuseerija või mingi spetsiaalne fokuseerimisseade või mingit sorti läätse lisamine.
Sellise monteeringu puhul tuleb sul selgeks õppida polaarjoondamine. Mõningase harjutamise järel võiks see olla võib-olla isegi 10-15 minutiga tehtav. Kui teleskoop on püsivalt paigas ja seda väga ei väntsuta (nt. ei jookse pimedas otsa), siis on polaarjoondamine enam-vähem ühekordne tegevus. Kui polaartelg ei ole korralikult paigas, venivad tähed kriipsudeks isegi lühikeste säriaegade korral.
Kõigil monteeringutel on tüüpmureks ülekandest (hammasrataste valmistamise ebatäpsusest jms) tingitud perioodiline viga. Mõndadel monteeringutel võib see olla väga suur. HEQ5 Pro'l on perioodiline viga tüüpiliselt 10-15 kaaresekundit (vt. näiteks
http://lambermont.dyndns.org/astro/pe.html) mis on juba päris hea! Siiski - nt. 10 minuti pikkuse säriajaga saab endiselt tähtedest kriipsud, mis Eesti oludes on ca 3-5x tähekujutise laiusest pikemad. Ainus mõistlik lahendus selle mure juures on põhitoru peale kinnitatud gideerimispikksilm koos oma pisikese gideerimiskaameraga (sellise põhiteleskoobi fookuskauguse juures võib piisata isegi 50mm avaga otsimispikksilmast!). Niimoodi on võimalik teha ka kümnete minutite pikkusi säritusi. Gideerimine on pika säriga astrofotograafia jaoks kohustuslik! Muidugi saab süvataevast pilti teha ka nii, et Newtoni toru on kasutusel visuaalseks gideerimiseks (vaadates silmaga läbi teleskoobi ning hoides tähte hoolikalt niitristiga okulaari niitristil) ning pildistamiseks on teleskoobi peale kinnitatud väiksem teleskoop või isegi teleobjektiiv kaameraga.