Loomulikult on kasutatud tehnoloogia huvitav ning ilmselt päikeseenergeetika eesmärkidel ka päris hästi kasutatav. Teleskoobi peegli valmistamisel sellisel meetodil tekivad mõned probleemid:
- Teleskoobi peeglite kuju täpsus peaks olema vähemalt 1/8 lainepikkust. Kui kasutada rohelise valguse lainepikkust (nt 550 nanomeetrit), siis on vastav number 68 nanomeetrit. St. et sellise täpsusega peab teleskoobi peapeegel olema sfääriline või paraboolne.
- Kirjeldatud meetod annab mingisuguse kuju, mida võib jämedas lähenduses pidada parabooli- või säärisarnaseks. Peegeldava pinna kuju täpsus jääb kindlasti tunduvalt alla nõutavale.
- Ka korraliku kujuga pleksiklaasist peegel paindub oma raskuse all niivõrd tõsiselt läbi, et mingit korralikku kujutist ei ole sealt põhjust oodata.
Samas, suure ja lühikese fookusega peapeegli
esialgse ja väga üldiselt sfääri meenutava kuju saamiseks ning selle käigus suure koguse klaasi eemaldamiseks võib kasutada ka pendli otsa kinnitatud ning käiakiviga varustatud ketaslõikurit... Edasine töötlus on juba hoopis teine teema, sellist lohku lihvitakse järjest peenemate abrasiivpulbritega ning sfäärilise kuju saavutamise järel poleeritakse peeglitoorikut erinevate ollustega, andes sellele vajadusel ka paraboolne kuju. Kõigil sammudel kontrollitakse peegli kuju päris täpsete (ja õnneks üldiselt lihtsate) meetoditega ning vastavalt testide tulemustele toimitakse kindlatel viisidel soovitud tulemuse (e. nõutud kvaliteediga peegli) saamiseks. Mingit "raketiteadust" selles kõiges pole..
Kui tahad odavalt suurt teleskoopi saada, siis osta mõni valmis Dobsoni monteeringus teleskoop. Jah, peeglite kvaliteet on neil keskeltläbi nirum (ühisnimetaja kipub olema "Hiina masstoodang") kui eraldi pakutavatel peeglitel, kuid samas on nad piisavalt kvaliteetsed, et vastata miinimumnõuetele. Reeglina on Dobsoni monteeringus teleskoope võimalik oma soovidele-vajadustele vastavalt ümber ehitada või lihtsalt osade allikana kasutada.
Kui astronoomia ja tähistaeva vaatlemine vähegi tõsiselt huvitab, siis on tüüpiliselt kaks võimalust teleskoobiostule läheneda. Üks - osta mingi lihtne ja odav teleskoop ning õppida selle piirangutest hoolimata kasutama, eeliseks kindlasti väikesed väljaminekud, ohuks aga suhteliselt kiire tüdimine pidevalt anaalstomatoloogilisi võtteid nõudvast taevavaatamisest. Teine - osta võimalikult hea (loomulikult selline, mida rahakott kannatab), mugavalt kasutatav (ja võibolla ka transporditav) teleskoop ning õppida instrumenti efektiivselt kasutama. Plusside pool on see, et saad pühenduda taeva vaatlemisele, miinuste poolele tuleb kanda keskeltläbi veidi suuremad väljaminekud.
Päris algajale soovitaksin pigem esimest teed, kuid siiski ei ole nutikas osta kõige odavamat "mänguteleskoopi". Sageli on paari tuhande krooni võrra kallim (4 vs 2 tuhat krooni!!!) mäekõrguselt üle nii mehaaniliselt kui optiliselt kvaliteedilt - ja neid asju ei saa kuidagi alahinnata. Kui huvi alles jääb ja kasvab, siis saab suuremat teleskoopi alati juurde osta
Ahjaa. Astronoomia on hobi, mis üldiselt eeldab iseseisvat õppimist, vast lihtsaimaks (ja ehk ka huvitavaimaks) võimaluseks on astronoomiahuvilistele suunatud ajakirjad või raamatud. Ka Internetist leiab küll ja rohkem infot. Vt. näiteks
http://www.skyandtelescope.com/ .