Afokaalsel meetodil pildistamise rõõmud ja valud

[mart]

Sain lõpuks katsetada rõngaid ja afokaalsel meetodil piltide tegemist.
Selgus, et spets toru, mis käib fikseeritud objektiiviga digikaamera kere külge (tavalislet kasutatakse filtrite jms jaoks) pole just kõige parem abivahend afokaalseks pildistamiseks. Probleem on nimelt selles, et objektiivi tuleb saada võimalikult okulaari lähedale ning selleks tuleb kasutada zoomi. See tähendab omakorda aga seda, et ava ja pildistatav ala kahanevad. Kui objektiiv jääb okulaarist toru sees liiga kaugele juhtub pildiga nii:

Mizar ja Alcor + vignetting
ISO 400
Exp 10 s
App F2.8

IMG_3233-sml-002strk.jpg (90.29 KB) Vaadatud 31846 korda

zoomides aga ettevaatlikult (soovitavalt enne, kui okulaari rõngaga toru otsa krutid) objektiivi okulaarile võimalikult lähedale, saab sellest vignetti jamast lahti, kuid see asendub kõrge suurenduse "probleemidega". Kuna mul polnud aega (pilved lähenesid) Põhjanaela järgi monteeringut sättida, sain kasutada vadi väga lühikest säriaega.

Mizar ja Alcor

ISO 400
Exp 3 s
App F4

IMG_3226-sml-flip-zoom-max.jpg (86.17 KB) Vaadatud 31784 korda

Pildil on Mizar ja Alcor ehk Härg ja Hunt

[mart]

Alumisel pildi, IMG_3226, on Alcor (vasakul all servas), all keskel on HD 116798 (Sidus Ludoviciana) ja keske on Mizar A ja Mizar B.

[Tõnis]

Väga head pildid! Nii head suure suurendusega pildid tähtedest ei ole just liiga tavalised. Seejuures on sul õnnestunud (teisel pildil) too tähtede kompleks väga kenasti jäädvustada.

Mis puutub fokuseerimisse/suumimisse, siis ilmselt ongi selle ümber objektiivi käiva rõnga miinuseks see, et sa ei näe objektiivi ja okulaari vahelist kaugust. Mul on alati olnud kerge kõhklus, kui hakkan fotoobjektiivi okulaarile lähendama...

Suurenduse saamiseks peaks teoorias olema abi sellistest ivadest: kasutada võimalikult suure vaatekaugusega (eye relief) okulaare, kuna suur vaatekaugus on tavaliselt pikema fookusega okulaaridel, siis fookuskauguse lühendamiseks kasutada kvaliteetset Barlow läätse (mis muudab efektiivset fookuskaugust, kuid mitte vaatekaugust). Mingi kompromiss suumi ja suurenduse vahel peaks andma parima tulemuse - vinjeteerimata vaatevälja ning siiski hea suurenduse.

Muide, millist teleskoopi ja okulaari sa kasutasid? Milline on efektiivne suurendus?

[mart]

Tänud heade soovituste eest. Kuna sellel kaameral liigub zoomides objektiiv sammudega, jääb üks neist enne okulaari seisma.

Muide, millist teleskoopi ja okulaari sa kasutasid? Milline on efektiivne suurendus?

Telsekoobiks on TAL-2 (1200, f 8) ja ainus vindiga lääts on mul hetkel 1.25" TS SuperView 32mm. Barlowga pole veel pilti teha proovinud aga see on plaanis. Kaamara on Canon G9, mille on väga asjalik manuaal seadistus aga üldiselt pole see kaamera just kõige mõistlikum vahend nõrgas valguses pildistamiseks. Kahjuks on maksimaalne säri vaid 15 sec. Võimalik, et see on häkitav. Pildi EXIF näitab, et Focal Lenght oli pildi tegemise ajal 25 mm ja F4. Kuidagi saab siit sulle ka vastuse arvutada.

[Tõnis]

Afokaalsel pildistamisel on efektiivne fookuskaugus võrdne teleskoobi suurenduse ja fotoaparaadi fookuskauguse korrutisega. Sinu puhul siis ca 940 mm. Iseasi, kas fotokal fookuskaugus tegelikult kah 25 millimeetrit on... see võib olla vabalt ka "efektiivne fookuskaugus, kui oleks tegu tavalise filmikaameraga". Aga mine sa tea.

[lemmu]

Ei taha kedagi/midagi maha teha, aga see afookaalne pildistamine on suhteline ajakulu ilma nauditava tulemuseta. Palju efektsem on näiteks Linnuteed lainurgaga pildistada. Pildistatud üksikud tähed ei ole teab mis põnev asi vaadata. Ise asi on planeedid. Soovitus omalt poolt, ostke korralik kasutatud DSLR, siis hakkab ka tulemusi tulema, millega võib julgelt "uhkeldada". Seebikatega tähistaevast pildistada, no see pigem on vältimist vajav etapp...
Ning veel, ülioluline asi - korralik monteering! Kui eelnev jutt võis olla sarjast "maitse üle ei vaielda", siis monteeringu üle ei tohiks vaidlusi tekkida.
Aga ma saan aru, see kõik uus ja võib olla isegi lahe...
Pilvituid öid!

[mart]

...kas fotokal fookuskaugus tegelikult kah 25 millimeetrit on... see võib olla vabalt ka "efektiivne fookuskaugus, kui oleks tegu tavalise filmikaameraga". Aga mine sa tea.

G9 Focal Length: 7.4-44.4mm f/2.8-4.8 (35mm film equivalent: 35-210mm), 6x Optical / 4x Digital

see afookaalne pildistamine on suhteline ajakulu ilma nauditava tulemuseta.

Kuidas võtta. Ma olen täiesti kindel, et valdav enamus inimestest peab amatöörastronoomiat täielikuks aja ja raha raiskamiseks.
Kui kell tiksub ja pilved lähenevad ning järgimine päev on vaja värske näoga tööl olla, otsustasin alustuseks eksperimenteerida lihtsalt leitavate objektidega. Hetkel proovin kätt harjutada nn tähepaaride splittimisega kuna minu jaoks on see tunduvalt põnevam kui näiteks lainurk pilt Linnuteest. Eks jõuab ka neid ilusaid pilte teha.

Soovitus omalt poolt, ostke korralik kasutatud DSLR

See on mul juba plaanis. Kahjuks on selline kola Eestis ebanormaalselt kallis.

[Tõnis]

Ei taha kedagi/midagi maha teha, aga see afookaalne pildistamine on suhteline ajakulu ilma nauditava tulemuseta.

Kui seda lihtsalt "klõpsu tasemel" teha, siis võib sinuga isegi nõus olla. Samas on afokaalne meetod kõige lihtsam võimalus läbi teleskoobi pilti teha, seda ka "vahepealsetel suurendustel". Fotoaparaati peafookusesse pannes on efektiivne suurendus tavaliselt palju väiksem ja päris okulaarprojektsiooni korral tunduvalt suurem kui afokaalse meetodi korral.

Nauditav tulemus saadakse alati vaid siis, kui tehakse omale selgeks mingi pildistamismeetodi nüansid ja suudetakse tulemust ka korrata. Kui seejärel valida afokaalseks pildistamiseks kõige paremini sobivad objektid, võivad ka tulemused väga head olla.

Palju efektsem on näiteks Linnuteed lainurgaga pildistada. Pildistatud üksikud tähed ei ole teab mis põnev asi vaadata.

See on juba eelistuste valdkonda kuuluv teema. Minu arvates tähendab lainurgaga Linnutee pildistamine enamike eestimaalastest taevapiltnike jaoks mõnda üksikut klõpsu - valgusreostus ja nähtava Linnutee (eba)fotogeenilisus(?) panevad kiiresti oma piirid. Isegi siis, kui vaatluskoht on väga hea, jääb Linnutee lainurkobjektiivi jaoks ainult Linnuteeks, üheks objektiks.

Minu arvates on Mart oma Miitsari-Alkori süsteemi jäädvustamisega saanud pildile väga hea ja mõtlemist-analüüsimist pakkuva taevatüki. Olen nõus, et ilma kommentaaride ja taustata on tegu vaid mõne "mõttetu tähepunktiga". (Siia annaks näiteks veel juurde panna midagi selle kohta, mida nende tähtede kohta on varem arvatud jne.. ja saaks kenasti illustreeritud ja hariva teksti.) Samamoodi kui tavafotograafias, peaks igas heas astrofotos olema sees mingi iva, jälle mõnda miljoneist galaktikaist pildistada on ühel hetkel sama mõttetu - nende pildile saamine näitab eeskätt vaid vaatlusriista võimekust. Või teha järjekordne "anonüümne" pilt Marsist.. või Kuust... või Päikesest. Milleks?
Fotograafiahuvilistel soovitaksin lugeda kirjatükki http://www.prime-junta.net/pont/Pontification/o_Boring_Photographs/a_Boring_Photographs.html...

Soovitus omalt poolt, ostke korralik kasutatud DSLR, siis hakkab ka tulemusi tulema, millega võib julgelt "uhkeldada". Seebikatega tähistaevast pildistada, no see pigem on vältimist vajav etapp...

Digipeegelkaamera ei taga automaatselt tulemuste tulemist. Selleks peab vaatleja ise kõvasti vaeva nägema - täpselt samuti nagu afokaalse meetodi puhul. Muide, mina ise olengi afokaalset meetodit põhiliselt (digi)peegelkaameraga proovinud. Samas olen ma näinud arutul hulgal mittemidagiütlevaid või kehvasid peegelkaameratega erinevatel viisidel tehtud astrofotosid. Selle põhjal ei peaks ju ometi hindama kasutatavat meetodit vaid pigem pildistajaid?

Absoluutselt ei ole ma nõus sellega, et seebikatega tähistaeva pildistamine on vältimist vajav asi. Tõsine algaja huviline saab niimoodi taeva pildistamisest "maitse suhu" ja loomuliku arengu käigus hakkab tõenäoliselt enamat tahtma. Selline asjade käik on minu arvates tunduvalt mõistlikum super-hüper-mega tehnika ostmisest ning siis pettumisest, kui sellega ei tulegi ilusaid pilte nagu Vändrast saelaudu. Meie praegu kahtlemata parim taevapiltnik Raivo Hein ei võlgne oma häid pilte sugugi mitte ainult väga vingele tehnikale, minu arvates on vähemalt sama suur roll pildistamise ja töötlemise tehnikate (ära)õppimisel, kompositsiooni valimisel jne jne jne. Vaadates maailma parimaid astrofotosid, on temalgi veel tipuni omajagu maad minna, seegi on minu arvates ainult asjade loomulik käik.

Mardi tehtud Miitsari piirkonna pilt on puhttehniliselt päris hea saavutus. Tema digi"seebikas" ja ka teleskoop on päris korraliku optikaga ning optika pakutavad võimalused on väga hästi ära kasutatud. Kindlasti saab veel paremini (sh. kadreerimine jne), kuid olles näinud väga palju "tähepilte" ja ka ise korduvalt proovinud lihtsalt tähti pildistada (ja enamjaolt sugugi mitte edukalt), hindaksin neid pilte päris headeks. Minu proovimistest - näiteks ei ole ma saanud mitmest proovimisest hoolimata head pilti Kastori mitmiksüsteemist (visuaalsest kolmikust) - ei peafookuses, afokaalselt ega ka okulaarprojektsiooniga. Kes teeb ära?

Ning veel, ülioluline asi - korralik monteering! Kui eelnev jutt võis olla sarjast "maitse üle ei vaielda", siis monteeringu üle ei tohiks vaidlusi tekkida.

Korralik monteering on pika säriajaga pildistamisel tõesti reeglina hädavajalik. Aga mitte alati. Kõik sõltub lõpuks sellest, mida ja kuidas pildistada - ka teleskoobiga.

Ahjaa.. võrdluseks siis valik pilte tähtedest: http://zimmer.csufresno.edu/~fringwal/bright-gallery.html

[meelist]

Digikaameraga pildistamisel muutub optilise suurenduse arvutamine lähtudes fookuskaugusest pisut abstraktseks, kuna lisandub veel üks parameeter: pikseli suurus. Sama optilise süsteemi kuid väiksemate pikselitega sensori puhul saame ju hoopis suurema suurenduse. Palju otstarbekam on suurenduse asemel kasutada pildi mõõtkava kaaresekundit/pikseli kohta. See annab ka ettekujutuse kuivõrd on süsteem lähedal oma võimete piirile.
Pildistamine seebika, DSLR-i või spetsiaalkaameraga?! Kui lähtuda et tegemist on ikkagi hobiga, millega tegeled heal juhul mõne õhtu jooksul ühes kuus, siis vahet pole. Minu jaoks on see andnud rohkem sellise tunnetusliku tulemuse: astrofotograafia - see polegi nii võimatu ja samas ikkagi üsna keeruline. Ning veel: kõigist objektidest, millest me hobi korras pilti teeme, on juba netis sadu pilte. Aga elava tunnetuse neist saad siis, kui oled ise ta pildile püüdnud (ka siis kui pilt ise sai väga udune).

Pilvituid öid!

[Tõnis]

Digikaameraga pildistamisel muutub optilise suurenduse arvutamine lähtudes fookuskaugusest pisut abstraktseks, kuna lisandub veel üks parameeter: pikseli suurus. Sama optilise süsteemi kuid väiksemate pikselitega sensori puhul saame ju hoopis suurema suurenduse. Palju otstarbekam on suurenduse asemel kasutada pildi mõõtkava kaaresekundit/pikseli kohta. See annab ka ettekujutuse kuivõrd on süsteem lähedal oma võimete piirile.

Tegelikult ei ole siin abstraktset midagi, ka fotoplaatidel-filmidel oli tera suurus lahutust määravaks elemendiks. Parimatel filmidel on/oli tera suurus mõni mikromeeter - ehk siis samas suurusjärgus tänapäevaste sensorite pikslitega. Efektiivne fookuskaugus määrab ära selle, mitu kaaresekundit tuleb fokaaltasandis millimeetri peale... Jagad selle pikslite arvuga millimeetri kohta ja saadki kaaresekundid piksli kohta.

See, kui mitme piksli peale kujutis langeb, ei ole veel tingimata suurendus, vaid pigem sämplimine. Kui optikasüsteem suudab tähest (e. punktallikast) tekitada kujutise, mille läbimõõt imepisikeste pikslitega kaameral on 100 pikslit.. siis on tegu räige ülesämplimisega ning mingit kasu sellest ei tõuse (hoopis vastupidi, tegelikult). Selles on sul täiesti õigus, et kaaresekundit piksli kohta on parim mõõt. Eestis on kujutis harva parem kahest kaaresekundist, seega umbes 1 kaaresekund piksli kohta oleks hea sämplimine.