Päris kena pilt M42-st. Eriti meeldib see, et värvid ei ole üle keeratud.
Ma usun, et Nikoni peegelkaameratega saab astrofotograafiat teha, kuid probleemid tekivad pigem selles kohas, kus tähekujutise läbimõõt on paari piksli suurusjärgus. Ehk siis pildistades suhteliselt lühikese fookusega _väga_ heade objektiividega. Selline täht sarnaneb arvestatavalt digifotoka sensori müraga. Ilmselt mängib nõrgemate tähtede puhul rolli ka see, et kui heleda tähe kujutis on igal juhul jälgitav kaugemale kui üks piksel kujutise keskkohast ning seetõttu müraeemaldus neid ei puutu, siis nõrkadel tähtedel ongi näha ainult tähekujutise heledaimat osa, mis on kitsas ja "mürasarnane"...
Professionaalsetel astronoomidel on selline müra vaatluste igapäevane kaaslane, seetõttu on õpitud sellest lahti saama. Seejuures ei ole enamike mürade eemaldamisega mitte mingeid probleeme. Nikoni poolt signaalitöötlusega lahendatud "kuumade pikslite" eemaldamist tehakse kõige lihtsamal (ja tavalisemal) juhul lihtsalt nii, et taevapildist lahutatakse pimekaader. Pimekaader on pilt, mida säritatakse sama kaua kui taevapilti, kuid pildi tegemisel ei satu kaamerasse valgust - kas on katik kinni või fotoaparaadi objektiivil (ja pildiotsija okulaaril ka!!!) kate ees.
JPEG failina saad pilte teha küll, kuid siis jäävad su pildid rohkem või vähem ühe kaadri tasemele. Digifotoka suur eelis on see, et sa saad teha mitu või isegi palju pilte ning need omavahel täpselt joondada ja kokku liita. Ühe tunnise säriajaga kaadri asemel on lihtsam ja otstarbekam teha kuus kümneminutilist. Selleks on olemas päris suur valik tarkvara, nii tasuta kui tasulist. Mina kasutan Irist (vt.
http://www.astrosurf.com/buil lehe ülaosa), töötluseks on see ideaalne, kokkusummeeritud ja müradest vabastatud pildi ilusaks tegemine on lihtsam teiste programmidega (nt. Photoshop).