Astronoomia ehk Täheteadus on teadusharu, mis uurib kosmilisi objekte ja universumit tervikuna.
Astronoomia liigendub meetodi järgi kolmeks:
1. Astromeetria - tegeleb taevakehade asukoha määramisega ning taevakaartide koostamisega.
2. Taevamehaanika - uurib taevakehade, eeskätt planeetide liikumist ruumis ja selle liikumise kajastumist taevasfääril.
3. Astrofüüsika - uurib taevakehadelt tulevat kiirgust ja teeb sellest järeldusi nende ehituse ja arenemise kohta.
Astrofüüsika jaguneb objekti järgi neljaks:
1. Tähtede füüsika - uurib tähti.
2. Galaktigate füüsika - uurib galaktikaid (tähesüsteeme).
3. Kosmoloogia - uurib universumit, st. kogu maailma ehituse ja arengu seaduspärasusi.
4. Planetoloogia - uurib planeetide, nende kaaslaste jt. päikesesüsteemi objektide ehitust.
Astronoomia ajaloost.
Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo. Astronoomia on algselt kujutanud endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest, arenenud klassikaliseks geomeetriliseks astronoomiaks ning lõpuks astrofüüsikaks, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida.
Vanaaeg.
Astronoomia ulatub tagasi vanaaega, ning sai alguse esiaja kultusest. Selle jälgi on säilinud astroloogias, millega astronoomia oli kaua aega läbi põimunud ning millest ta Läänes lõplikult lahknes alles 18. sajandi teisel poolel. Varajases astronoomias vaadeldi ja ennustati nähtavate taevakehade, eriti tähtede ja planeetide liikumist. Vanaaja astronoomid eristasid tähti ja planeete, sest tähtede suhteline asend püsis sajandeid muutumatuna, seevastu planeetide suhteline asend muutus võrdlemisi lühikese aja jooksul märgatavalt. Planeetide hulka arvati ka Päike ja Kuu. Algeliselt samastati taevakehi jumalate ja vaimudega. Arvatakse, et esimesed "kutselised" astronoomid olid preestrid, kes pidasid taevast jumalikuks, mistõttu astronoomia ongi vanaajast seotud astroloogigaga.
Keskaeg.
Hakati jälle rohkem rõhku panema astronoomia õpetamisele, muuhulgas selleks, et vaimulikud saaksid paremini arvutadaülestõusmispüha kuupäeva. Kõrgkeskajal olid fookuses pigem filosoofilis-teoloogilised kosmoloogiaalased arutlused kui konkreetselt vaadeldud taevasündmused. Hiliskeskajal, mil haridus kanduskloostritest üha enam ülikoolidesse hakati tundma suuremat huvi teaduse vastu. Trükiti muulhulgas ka astronoomiaalaseid teoseid.
Renessansiaeg.
Jõudis õitsenguni klassikaline astronoomia kui teadus universumi geomeetrilisest ehitusest. Klassikaline astronoomia tegeles ainult planeetide ja tähtede asenditega ja nende täpse arvutamisega, neid asendeid tõlgendas maapealsete sündmuste märkidena aga astroloogia. 17. saj. alguses pani pikksilma leiutamine astronoomia revolutsioonile pitseri.
Uusaja astronoomia ja astrofüüsika teke.
17. saj. esimestel kümnenditel täiustasid astronoomid oma teleskoope ning kirjeldasid planeete üha täpsemalt. Samal ajal kiirenes astronoomia muutumine astrofüüsikaks. 20. sajandil jäi klassikaline astronoomia üha enam tagaplaanile ning uurima hakati taevakehade endi füüsikalisi omadusi.