"sobivad kohad keeruliste molekulide tekkeks"

[aivar1]

Tere, sooviks seda artiklit kommenteerida. Vabandan kui kellegi maailma vaadet riivan.
Tahtsin siin seda teemat arutada ja huvitav oleks ka teiste arvamust lugeda. Nimelt mis asi on "aeg"? Kas ajaga saab kõike meie ümber vabandada?
Ühesõnaga, me leiame et kuskil tekkis ( keemilised reaktsioonid?) keeruline molekul, paneme ta 25c kraadisesse magevee tiiki ja siis tuleb hr. AEG !!
Mida aeg tegema hakkab on lausa müstika, ta vormib molekulist ( neid peab ilmselt ikkagi rohkem olema) elava organismi kõikide tema tunnustega ( toitumine, seedimine, immunsüsteem, paljunemine, DNA jne) ja need tunnused peavad olema korraga sealsamas kuna muidu see suurepärane organism hukkub. Nüüd minu võibolla rumal küsimus on - kas aeg mõtleb? kas ajal on kindel eesmärk? Ja kust aeg võttis üldse skeemid/plaanid selliseks ehituseks??
Teatavasti keerulised süsteemid ei teki lihtsamatest ilma välise abita (lihtsalt öeldes). See on füüsika. Olen seda teemat palju uurinud ja seda kinnitab ka minu hea tuttav kes on vastaval alal professor ja tulevane akadeemik ( nime ei pea vajalikuks hetkel nimetada). Tema sõnad olid - peab olema mõistuslik sekkumine, nimetame seda jumalaks või kuidas keegi soovib.

ps. ei pea olema professor et aru saada, aeg ei oma mõistust, mälu ega oskusi midagi ehitada.

[meelist]

Ilmselt ei arva teadlased et aeg on ainus vajalik komponent. Elu tekkeks läheb vaja ilmselt väga paljude kindlate sündmuste toimumist. Pika aja jooksul on lihtsalt tõenäoline et need sõndmused ka toimuvad. Samas ei ole ma kuulnud, et mis sündmused on vajalikud elu tekkeks ja millised on nende sõndmuste toimumise eeldused. Aga küllap ka see mõistatus saab kunagi lahenduse. Elu tekkega seondub üks teine ja arvatavasti palju segasem küsimus: "Mis on teadvus?"

[aivar1]

selles see asja võti ongi, tõenäosus on vähem kui 0. Kui mingi kindla sündmuse tõenäosus on 1/1000 näiteks, ja kui meil on piisavalt aega et neid püüdlusi mitmeid kordi korrata, siis tõenäosus et see juhtub on ikka 1/1000. See on nii, kuna tõenäosusel pole mälu! veel enam, kui seda südmust proovitakse piisavalt tihti, siis tõenäosus hakkab kahanema. selles valguses on väited ,et paljud sündmused( täiesti pimedad ja juhuslikud ) toodavad edukalt komplektsed keerulised süsteemid, suht mannetu.
Eks neid probleeme on teisigi mis mõtlema paneb, näiteks, kui oli suure paugu sarnane sündmus, siis gaas paisatakse väljapoole suure kiirusega ja see peaks jätkama lõputult liikumist kuna puudub igasugune takistus. sellegi poolest näeme enda ümber suht kirjut universiumi tähtede, planeetide, galaktikate ja nende parvedega, parvede-parvedega jne. jällegi keerulised süsteemid ja orbiidid. rääkimata üldse kuidas tekkinud kaosest, paisuv gaas, üldse need objektid tekivad. olen varem siin vestelnud teemal tähtede teke, seletus oli et külma gaasi molekulid kleepuvad kokku. ok. keegi arvutas et näiteks 2 sellise molekuli kohtumine ja ühinemine on kaduvväikse tõenäosusega.
ja ikkagi, rääkides paisuvast gaasist - Kuidas peaks lineaarne liikumine ühtäkki muutuma angulaarseks liikumiseks? kui selleks on väga hea põhjus siis ei saa see olla väga keeruline et see siin näiteks lõpuks lihtsa seletuse leiab

[Tõnis]

Lisa üks N veel, mille suurusJÄRK on ca paarkümmend.

Korrektsem oleks:
protsessi tõenäosus X aeg X "molekulipaaride arv"

[Jüri]

No mis sa seda aega "materdad" tema pole milleski "süüdi" - teda lihtsalt kasutatakse arusaamaks millal miski toimus - sündmuste järjestus.
Jah, väga lihtne ning inimlik on see "kes tegi"? Ja tsiteerida "klassikuid" - "akadeemik X ütles"
Aga kaduvväikese tõenäosusega sündmuse toimumises pole midagi iseäralikku. Eelda lihtsalt, et on olemas süsteeme (noh näiteks universumeid), millede hulk on pöördvõrdeline selle "sündmusega"
Sel juhul tekkib just üks niisugune Universum nagu meil siin, veel mõned sarnased, terve hulk hoopis "teistsuguseid" jne...

[aivar1]

eiei, aeg ei ole süüdi, mõte ei ole selles. lihtsalt paljudest sõnavõttudest käib see( aeg) läbi kui suurim nö. tegija ja kõike nagu saaks sellega põhjendada, muud midagi. klassikutest ja akadeemikutest nii palju et ...neid peab ikka tähele panema, inimesed siiski teenivad mõtlemisega endale leiba. olgu nende tõenäosustega kuidas on, leidsin aga hoopis huvitavama väite - miks senine tähetekke teooria võimatu on. ei tea kas kellegil on huvi et seda siin copyda? natuke teaduslikum jutt kui mu enda lora.

[aan]

Peab olema m’o’istuslik alge, mitte lihtsalt aeg?
Aga milles nende erinevus laiemalt vaadates on?
Olgu pealegi arukas alge, kes abistab. Kuidas see
alge siis ISE tekkis!? Jumalast? Kes jumala
s’u’nni juures oli? Pealegi on see vaid oletus, et
peab olema too arukas alge. Esimese alge teke
j’a’a’b sel juhul ikkagi saladuseks. Algete rida
ulatub ilma alguseta kuitahes kaugele minevikku?
Aga mis seda kinnitab?

[aivar1]

Tere, aan. Erinevus laiemalt? Noh, see oleks kui sa võrdleks ennast näiteks oma arvuti „enter“ klahviga, erinevus on siis kui suur? Minu arust ei saagi võrrelda.
Mu point siin on teemat arendada kuna me peaks ümbitsevat tähele panema ja seda astronoomia kui teadus ka teeb - üritab selgitada seda mida me näeme. Sinu küsimused on õiged aga ma ei tea kas olen õige vastama, pead ise uurima. Kui nüüd siin arutada varianti B ehk kas oli mõistuslik alge siis, kellelgi oli hea viide sellele……„„1Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ Seda laiendati selliselt „ Alguses (aeg) lõi Jumal taeva (ruum) ja maa (mateeria)“ Päis huvitav igaljuhul ja vastab ilmselt ka sinu küsimusele, kui aeg loodi siis kindlasti ei ole selle loonud isik sellega kuidagi piiratud või seotud, ehk aeg on meie probleem, kahjuks. Me kuidagi ei suudaks ette kujutada näiteks 10 mõõtmelist ruumi. Kui me elaks 2 mõõtmelises ruumis, ütleme, paberilehel. Pikkus ja laius. Kõik. Kui nüüd keegi omab 3ndat, kõrgust, siis ta võiks oma näpu su näo juurde 1mm kaugusele tuua ja sa ei näeks ööd ega mütsi. Kui ta torkab oma näpu meie maailma siis me näeme et tekkis ring., ja imestame lõputult

[mart]

Kui me elaks 2 mõõtmelises ruumis, ütleme, paberilehel.....torkab oma näpu meie maailma siis me näeme et tekkis ring

2 dimensioonilises maailmas ei ole sellist ringi O, vaid on joon |. See muidugi ei tähenda aga seda, et 2D maailmas ei saaks ringjooneliselt liikuda. Kui nad lepivad kokku X ja Y telgedes, leiutavad juurde kolmanda ehk immaginaarse dimensiooni nagu "aeg", on nad võimelised konstrueerima matemaatiliselt praktiliselt kõiki, meie mõistes ruumilisi, objekte ja vaatlema neid 1 ristlõige korraga. Samas, ärme unusta, et selle peale oleks vaja tulla maailmas, kus nähakse vaid punkte ja jooni.

Sellega teemaga sarnane on üks vana "probleem" astronoomiast - planeetide liikumine geotsentrilises mudelis.
2D maailma kodanik ei pruugi kohe pihta saada, kuidas luua joont, mis on igast küljest vaadeldes sama lai, kui sa püsid joonest samal kaugusel. Sarnaselt nendega nägid kurja vaeva ka meie astronoomid, selgitades planeetide liikumist geotsentrilises ilmaruumis. Marsi tembud taevalaotuses oli ikka tõsine pähkel.