Järgmisel teisipäeval, 6. mail, on Tähetornis jälle astronoomiaring. Kui on mahti sinna tulla ja teleskoop kaasa võtta, ehk saab üheskoos mõned lahendused välja mõtelda.
Kui probleem on võdisevas kolmjalas, siis selle (osaliseks) raviks on suhteliselt lihtne meetod - kolmjala külge riputada poolik või terve telliskivi. Kinnitus sõltub muidugi kolmjala konstruktsioonist, kuid lihtsaim võiks seda olla riputada jalgade vahel oleva "pingutaja" külge. Kui kolmjala jalgade vahel on alus, kuhu saab okulaare panna, siis võib tellise nende asemele panna.
Proovida võib ka kolmjala iga jala alla paar kihti kummi panna (auto sisekumm nt?).
Kui teleskoobi toru kipub värisema, siis natukene aitab toru tasakaalust välja viimine - toru nihutada rõngastes veidikene peapeegli suunas. Ka vastukaalu võib sättida nii, et raskem on kas teleskoobi pool või siis just vastukaalu pool. Tasakaalu ei maksa liialt paigast ajada.
Suurendusega on veidi keerulisem - arvatavasti on tegu suhteliselt valgusjõulise teleskoobiga ning fookus on võrdlemisi lühikene. Meetrise fookuskauguse korral on sul maksimaalsele väga lähedale jääva 200x suurenduse saamiseks vaja kasutada 5mm fookusega okulaari. 50cm teleskoobi fookuskauguse korral aga juba 2.5mm fookusega okulaari. Vähe usutav, et selline komplektis kaasas oli. Barlow lääts loomulikult aitab, kas see on olemas?
Kindlasti tuleks teleskoobil lasta veidi aega jahtuda (ca pool tundi), enne kui rünnata raskesti nähtavamaid asju... Väga hea oleks veenduda, et teleskoop on kollimeeritud, Newtoni reflektorid on selle poolest kuulsad, et nad lähevad suhteliselt lihtsalt kollimatsioonist välja.
Marss on alati nii pisikene, et ka parimatel aastatel (Eestis viimati 2006 ja 2007) on planeedi ketas üsna väike. 400x suurenduse kasutamiseks on head ilma suhteliselt harva ja teleskoobi apertuur peaks olema kah umbes 20cm. Siiski näeb ca 100-200x suurendusega Marsi kettal nii mõndagi, kannatlikkus ning pikemat aega vaatlemine (ca tund järjest?) treenivad silma peenemaid detaile nägema. Praegu on Marsi vaatlemiseks ebasobiv aeg, sest punane planeet asub peaaegu teisel pool Päikest...
Äärmiselt efektiivne meetod pisikeste detailide märkamiseks on nähtava ülesjoonistamine hariliku- või värvipliiatsitega - tugevamale paberile joonistad ringjoone, mis märgib planeedi täit ketast. Esimese asjana proovid võimalikult täpselt joonistada üles faasi, Marss on praegu üsna lapik. Siis hakkad vaatama suuremaid heledamaid ja tumedamaid laike ning proovid need võimalikult täpselt paberile üle kanda, liigu järjest väiksemate selgest nähtavate detailide poole. Sellise joonistamise käigus hakkab silm märkama ka palju pisemaid detaile.
Saturn on veidi "igav" planeet, seal ei ole kiiresti nähtavaid muutusi, va. kuude liikumine ümber planeedi. Küll on sellise teleskoobiga lihtsalt leitav Cassini pilu rõnga sees ja võibolla suurema suurendusega ka heledamad-tumedamad vähekontrastsed vöödid planeedi kettal.
Jupiter (mis on sel aastal kahjuks eriti madalal) on märksa paremini vaadeldav, tema kuud tiirlevad suhteliselt kiiresti ning käivad vahel ka planeedi eest läbi. Jupiteri pilvevöödid on väga keerulise struktuuriga, suuremaid detaile näeb ka üsna pisikese teleskoobiga.
Kuu - proovi vaadelda ja pildistada läbi kõik faasid, võta kõrvale mõni atlas (neid on arvutikujul ka tasuta olemas). Katsu mõnda suuremat või hästi nähtavat kraatrit-mäestikku-... koos ümbrusega üles joonistada.
Kõigi vaadeldavate asjade kohta oleks hea lugeda, et millega üldse tegu. Internetis on väga palju head lugemist, eriti inglisekeelset. Alustada võiks kasvõi ajakirjade "Sky&Telescope" ja "Astronomy" veebilehtedelt. Sealt leiab ka õpetusi teleskoobi kasutamiseks. Ka Wikipediast (samuti inglisekeelsest) saab ühe või teise asja kohta päris palju uut teada. Astronoomia on lihtsalt selline hobi, mille kütkestavus kasvab teadmiste ja praktika kasvuga