janette13 kirjutas:Üks küsimus veel. Sel kaameral oli ainult üks objektiiv kaasas. Aga sellega ei saa vist suumida. ainult natukene saab. Aga lähedale ei saa. Käisin täna metsas, et harjutan, üllatuseks nägin kitsi ja lähemale tõmmata ei saa. Kas ei saagi või ma ei oska. Kas suurema suurenduse jaoks on vaja veel eraldi objektiivi`?
Tavaliselt on kaameratega tõesti kaasas mingi tüüpobjektiiv, mis tänapäeval katab reeglina mõõduka lainurga ja normaalobjektiivi vahemiku. Peegelkaamera mõte seisabki selles, et tal on võimalik objektiive vahetada - vastavalt pildistamissoovile... ja/või rahakotile. Astronoomiahuvilised kasutavad väga sageli objektiiviks teleskoopi.
Kui sa tahad tähistaevast pildistada, siis saad päris palju asju ka sellise objektiiviga tehtud, näiteks tähtkujud, Linnutee, meteoorid, komeedid, satelliidid, kuu- ja päikesevarjutused.
Vaata näiteks lehte
http://www.astropix.com/wp/category/beginner-astrophotography/ ja ka saidi pealehte, sealt kõiksugu linke. Leiad palju näiteid ja ka õpetusi, kuidas peegelkaameraga taevast pildistada. Väga oluline on ka tarkvara, nimekirja vaata näiteks
http://www.astropix.com/HTML/I_ASTROP/TOC_AP.HTM.
Nagu Raigs kirjutas, on kasulikum teha pilte RAW-formaadis. Kõige olulisem põhjus on see, et selliseid pilte on võimalik korrektselt järeltöödelda - eeskätt eemaldada igasuguseid mürasid. Halb uudis sinule on see, et Nikoni kaamerad ei tee päris õiget RAW-formaati vaid eemaldavad pildistatult "kuumi piksleid".. mille alla kahjuks kipuvad ka tähed liigituma. Tee proovi, kuidas sinul läheb

JPEG-piltide puhul on tegu kadudega pakkimisega, mille käigus kaotad oluliselt infot ning ka järeltöötlusega läheb keeruliseks. Kui sa tõesti tahad JPEGiga proovida (alguses katsetamiseks miks mitte!), siis vali salvestamiseks kõige kõrgem JPEG pildi lahutus ja kvaliteet.
ISO üle võib vaielda, digitaalkaameratel näitab ISO sisuliselt seda, mitmest footonist tehakse üks signaaliühik. Mida kõrgem ISO, seda vähem footoneid annab justkui ühe signaaliühiku... paraku võimendatakse selle käigus kõvasti üles ka müra. Jällegi, katseta erinevate ISO väärtustega. Soovitaksin vaadata 400-800 kanti. Katsetamise mõttes proovi sama säriajaga ka kõige kõrgemaid ISO väärtusi, kindlasti võrdle tulemusi.
Taeva pildistamisel on äärmiselt oluline fokuseerimine. Nagu juba soovitati, lülita objektiiv manuaalrežiimi. Kui su kaameral on nn Live-view režiim, eriti veel selline, mis võimaldab ekraanil nähtavat jooksvalt suurendada, siis fokuseeri kaamera mõne heleda tähe (Siirius, Orioni tähtkuju heledaimad tähed) või planeedi (nt. Jupiter) peal käsitsi, nii, et ekraanil oleks tähe täpp kõige väiksem. Seejärel ära fokuseerimisrõngast enam puutu.
Avast - esimeses lähenduses vali maksimaalselt avatud ava (väikseim ava arv, nt. 3.5, 4.0, 5.6 vms) - mida väiksem ava-arv, seda rohkem valgust jõuab sensorile.
Säriaegadest - nii lühikene kui võimalik ja nii pikk kui vajalik

. Peegelkaameraga statiivilt... proovi 15...20 sekundit, kui kasutad lühikest fookuskaugust, siis nt. 30 sekundit (see on tõenäoliselt pikim säri, mida kaamera ilma distantspäästikuta lubab). Veel pikemate säriaegade jaoks kasuta kas BULB-režiimis distantspäästikut (see tuleb eraldi osta) või ühenda fotokas USB-kaabli kaudu arvutiga ning kasuta selle juhtimiseks mõnd sobivat tarkvara (kuigi tundub, et Nikoni jaoks võib see tasuline olla).
Astrofotograafia (aga mitte ainult!) rusikareegel on - harjuta, harjuta, harjuta... ja harjuta veel.