Kolme tähe abil joondamine kahe tähe asemel tähendab üsna üheselt suunamistäpsuse kasvu. Kuigi ka kahe tähe abil peaks saama kenasti koordinaadistikud (teleskoobi telgede koordinaadid tõenäoliselt horisontaalsete koordinaatidega) seotud, võiks kolm tähte vähendada vigade mõju. Kui teleskoop võimaldab hiljem vaatluse käigus joondustähti veelgi lisada, peaks suunamistäpsus üha tõusma.
Joondamistähtede valikul on üsna hea reegel - need võiksid üksteisest võimalikult kaugel olla. Kahjuks mõnes juhtimissüsteemis ei ole nt. meil hästi leitav Põhjanael sageli lubatud tähtede nimekirjas (vt. teleskoobi manuaali või joondamistähtede nimekirja). Kui valida tähed nii nagu drks kirjeldas, siis tekib põhimõtteline probleem - nende jaotus asimuudis/otsetõusus ei kata kuigi suurt nurka, ka käändes on Betelgeuse ja Kapella vahel mitte kuigi suur nurk. Lõunakaares saab küll suunamise mõistliku täpsusega tööle, kuid nt. ida- või läänekaares on suure tõenäosusega kõike muud kui hea.
Mina oleksin märtsis ja ka praegu teinud näiteks sellise valiku: Prooküon või Siirius, Arktuurus ja gamma Kassiopeia (W-kujulise tähtkuju keskmine täht). Need on üksteisest piisavalt kaugel, samas hästi leitavad
(vt. tähistaeva kaarti märtsikuu ülevaatest
http://www.astronoomia.ee/vaatleja/6883/martsitaevas-2014/).
Muide, joondamistähtede paika panemisel tuleks võimalikult hoolikas olla. Kui ei ole kasutada niitristiga okulaari (mille risti peale tuleks ka täht TÄPSELT ajada), siis vähemalt kasutada lõplikuks joondustähe asukoha kinnitamiseks võimalikult suure suurendusega okulaari. Parema nähtavuse huvides võib tähte ka õige pisut fookusest välja keerata. Kui nüüd kasutada üksteisest kaugel asuvaid tähti, siis see koos võimalikult täpse tähtede abil joondamisega võiks vähendada suunamisvigasid sedavõrd, et teleskoop sõidab suvalises taeva osas (peaaegu) täpselt objektile. Väikese suurendusega okulaari vaatevälja võiks otsitav ikka mahtuda.
Kostus keeruline?
Tegelikult võtab paar minutit enam aega, kuid hoiab vaatlemise ajal kõvasti aega ja närve kokku