Tere Johannes!
Suurema suurenduse saamiseks on kaks varianti. Mõnevõrra lihtsam on see, mille sa ka ise ära tood - Barlow läätse abil. Barlow lääts muudab teleskoobi efektiivset fookuskaugust oma nimiväärtus korda pikemaks. 2x Barlow korral nt 1m -> 2m jne. Taevakehade mastaapide jaoks fokaaltasandis kasutan mina järgmist ligikaudset seost: 1m fookuskauguse korral on Kuu läbimõõt fokaaltasandis 9 mm. Kuu läbimõõt on ca 30 kaareminutit, Veenuse läbimõõt on max 1 kaareminut, ehk siis sensori peal ca 30x pisem => 0.3 mm. Kui kaamera piksel on 5 mikromeetrit, siis saab Veenuse kujutis olema ca 0.3 / 0.005 = 60 pikslit. Teiste taevakehade puhul saad sarnase aruteluga lihtsalt oodatavat suurust hinnata.
Sinu probleemikoht on selles, kuidas:
a) kinnitada kaamera teleskoobi külge
b) kuidas kinnitada kuhugile sinna vahele Barlow lääts
Tavaliselt kasutatakse mingit T2 ülemineku kombinatsiooni, üks vajalik tükk on T-rõngas sinu fotoka bajonetilt T-adapterile. Teine tükk on seesama T-adapter, mille ühes otsas on keere T-rõnga kinnitamiseks ja teine ots on siis mingisugune selline tükk, mis käib teleskoobi külge. Näiteks 1.25" või 2" fokuseerijasse. Aga olemas on veel mitmeid muid spetsiifilisi valikuid, mis esimeses lähenduses võib-olla huvi ei paku.
Kui sul on 2" Barlow lääts, siis piisabki vaid nendest kahest tükist. Võimalik, et selline kompott ei ole kõige jäigem, kuid katsetamisrõõmu jagub piisavalt. Ma usun, et on olemas ka selliseid adaptereid, mille sisse sa saad kinnitada okulaari või võib-olla ka Barlow läätse. Selline kompott võiks olla pisut jäigem ja annab lisakatsetamiseks ruumi, kuna saad veidi piiratud kujul kasutada ka
okulaarprojektsiooni.
Okulaarprojektsioon on selline meetod, kus teleskoop on varustatud okulaariga ning selline süsteem projitseerib kujutise kaamera sensorile. Nagu eelmises lõigus kirjutasin, on sellise süsteemi jaoks vaja reeglina toru, mille ühte otsa kinnitub kaamera ja teine ots läheb teleskoobi külge. Selle toru sisse pannakse okulaar. Saadava suurenduse määrab ära teleskoobi suurendus selle okulaariga ning kaamera sensori kaugus okulaarist. Mida kaugemal on sensor okulaarist, seda suurema mastaabiga kujutis projitseeritakse sensorile. Põhimõtteliselt võid seda ette kujutada nt. sarnaselt Päikese vaatlemisele teleskoobiga, nii et Päikese kujutis tekitatakse läbi okulaari eemal asuvale valgele paberilehele. Paberilehe asemel on lihtsalt sensor.
Oluline märkus siinkohal on see, et mida suurem suurendus, seda väiksem on kujutise heledus piksli kohta! Isegi Saturni ja Marsi pildistamine on omajagu mittetriviaalne tegevus, sest edukaks pildistamiseks läheb vaja päris kopsakat teleskoopi - mida suuremat, seda parem. Ma ei ole kindel, et sa saad süvataevast niimoodi pildistada, kaksiktähti - võib-olla.
Nende adapterite osas saad nõu näiteks
http://www.teleskoop.eu kaudu, loomulikult võid neid ka interneti vahendusel ise tellida.