Päikest saab edukalt vaadata projektsioonimeetodil. Teleskoobi okulaarist väljuva valguse võib suunata valgele ekraanile. Fokuseerija abil saab kujutise ka teravaks.
Mõned nüansid on küll olemas:
- Kui teleskoobi apertuur (e. täisava) on küllalt suur, siis kokku koondatud päikesevalgus võib okulaari niivõrd kuumutada, et see läheb katki. Aitab teleskoobi ette pandav kate, millel on mõne sentimeetrise läbimõõduga (nt 5cm) auk sees. Refraktoritel võib auk põhimõtteliselt olla ka pilukujuline, kuid praktikas kipub see kujutist rikkuma.
- Kui ekraan ei ole mingi vahendiga kinnitatud teleskoobi külge, siis tuleb seda väga sageli edasi tõsta. TAL-teleskoopide eeskujul ekraanihoidja ja varjuki ehitamine ei tohiks väga ülejõu käiv olla.
- Kui ekraan on Päikese poolt otse valgustatud, siis ei ole sellel suurt midagi näha. Eriti, kui projitseeritud Päikese kujutis on küllalt suureks aetud. Ehk - kaval on ekraani otsese päikesevalguse eest kaitsta
- Läbi okulaari saab Päikest vaadata vaid siis, kui teleskoobi objektiivi ette on kinnitatud _KINDLALT OMA KOHAL PÜSIV_ spetsiaalne päikesefilter. Näiteks võib tuua nn. Baaderi filter, ostmiseks on vist mugavaim Eesti veebipood http://www.teleskoop.com/ (NB! Silmaga vaatamiseks tuleks osta just see rohkem neelav kile).
- KINDLASTI MITTE VAADATA PÄIKEST LÄBI OKULAARI, KUI TELESKOOBIL EI OLE OBJEKTIIVI EES PÄIKESEFILTRIT
- KINDLASTI MITTE KASUTADA PÄIKESE VAATAMISEKS OKULAARFILTREID!! Need lähevad kuumuse käes veel kiiremini katki, kui okulaarid.
Mida projektsioonimeetodil ning läbi päikesefiltri vaadates näeb? Kindlasti Päikese kettal olevaid tumedaid plekke (kui neid on, jooksev info näiteks
http://www.spaceweather.com/). Kui suurendus veidi suurem, siis on näha ka üksikuid heledamaid piirkondi, eriti päikeseplekkide läheduses. Nii plekid kui heledamad piirkonnad pöörlevad koos Päikesega, tehes täistiiru umbes ühe kuuga. Seejuures liiguvad Päikese ekvaatorist erineval kaugusel olevad plekid erineva kiirusega. Päris suure suurendusega on võimalik eristada ka Päikese pinna granulatsiooni. Kindlasti torkab silma, et Päikese ketas ei ole ühesuguse heledusega.
Selliste vahenditega ei ole paraku võimalik näha Päikese protuberantse, sest nende kontrast valges valguses (taeva heleduse suhtes) on ülimalt väikene. Küll saab protuberantse vaadelda spetsiaalsete päikeseteleskoopidega, mis lasevad läbi vaid vesiniku kõige tugevama spektrijoone valguse (653.5 nanomeetrit, tumepunane).
Lihtsalt korraks vaatamine on kindlasti huvitav, kuid märksa rohkem saab Päikese kohta teada, kui joonistada (või pildistada) nähtavat. Projektsioonimeetodil on see eriti lihtne - ekraanile kinnitada valge paberileht, millele on sirkliga joonistatud nt 10-15 cm läbimõõduga ring. Liigutage teleskoopi ja ekraani nii, et ring ning Päikese kujutis langeksid täpselt kokku (ka mõõtmetes) ning märkige ringi sisse päikeseplekkide või muude detailide asukohad. Mõnel järjestikusel päeval niimoodi vaatlusi tehes saab juba aimu Päikese pöörlemisest ning ekvaatori asendist (kas see on Maalt vaadates alati samas asendis?).
Kui päikeseteleskoobis on parajasti näha mõnda eriti uhket protuberantsi, võib proovida seda pildistada (nt. kord minutis), hiljem on päris huvitav jälgida, kuidas protuberants kasvab ja kahaneb. Loomulikult ootab neid pilte ka "Vaatleja"